Kui ma olin väike, umbes 7-aastane, käis mu ema Erasmus+ projektides üle Euroopa. Eriti ere mälestus on mul tema Itaalia projektist, millest ta mulle kirega jutustas, ning näitas ka pilte. Ma olin väga kade – miks saab minu ema tasuta reisimas käia, aga mina pean issiga koju jääma?? Ema vastas mulle, et kui ma suuremaks saan, siis tuleb aeg, mil ka minul on võimalus sellest programmist osa võtta, tuleb olla vaid tubli ja aktiivne.
Esimene projekt milles osalesin, toimus Hispaanias. Ma olin 13-aastane ja ei rääkinud peaaegu sõnagi inglise keelt. Täna olen ma käinud üle Euroopa rohkem kui 30. korral erinevates projektides, mis on toetatud Erasmus+ või Euroopa Solidaarsuskorpuse (ESC) poolt. Riigid, mida külastasin, on näiteks Island, Sloveenia, Itaalia, Gruusia, Portugal jpt. Vahepeal olen seitsme aasta jagu vanemaks saanud, inglise keelt räägin nagu oma emakeelt, kogunud sõpru üle Euroopa, elanud mitmetes riikides, saanud uusi teadmisi ja kogemusi kultuurist, toidust ja ühiskonnast (tegelikult kõigest), saanud inspiratsiooni kireva taustaga inimestelt, ning olen kasvanud eurooplaseks.
Ma julgen öelda, et pea ees vette hüppamine on see, mille üle ma eriti uhke olen. Ma olen ikka eriti hulljulgelt võtnud ette uusi radu, mida avastada. Näiteks kirjutasin oma esimese Erasmus+ projekti kui ma olin 13-aastane; kandideerisin Türgis toimunud konverentsile mingil sellisel teemal, millest ma siiani aru ei saa; läksin Kreekas mägedes öko-külasse telki elama kaheks kuuks, sest see lihtsalt tundus cool; tegin Interrail reisi üksinda, kui olin 18 ja seejuures käisin läbi Euroopa KÕIGE odavamad hostelid; sain gümnaasiumis oma esimese käskkirja, sest otsustasin Maltal projektis osaleda; kohtasin projektis kutiga, kellega praegu elan koos Hollandis.
Tähtis on lihtsalt alustada – minu lugu algas lapsena ja viis mu läbi sadade inimeste ja tuhandete lugude, ja viib ka edaspidi. Sinu lugu võib alata täna ja tont teab, kuhu sind viia.
Lapsena tundus see võimalus mulle kui tasuta reisimine ja kadedus andis motivatsiooni, et püüelda laia maailma suunas. Ma loodan, et sa oled sama kade, kui mina.
Juba enne mainitud konverents Türgis toimus Ankara nimelises linnas. Kuigi tegemist on Türgi pealinnaga, siis on see koht tegelikult küllaltki kohmetu ja veider. Seal on palju kõrgeid ehitisi ja ilusaid hotelle, kuid sellega vaatamisväärsused ka piirduvad. Antud pilt on tehtud minu king-sized voodist, kaheksandalt korruselt.
Olen kohanud oma reiside jooksul igasugu inimesi. See pilt on tehtud inimestega, kellega Interrail (Discover EU programm) ajal kohtusin, kui 18-aastaselt üksinda reisisin. Tegelikult ei olnud ma reisi ajal peaagu kordagi üksi, igal ajal ja igas kohas leidsin ma endale seltsi.
Maren (pildil paremalt teine inimene) on pärit Hollandis, väikelinnast nimega Breda, kuhu mina kaks aastat hiljem kolisin.
See pilt on tehtud vahetult peale seda, kui üks Hispaania kutt mulle lilled andis. Pildi taustal on näha ka hostelit, kus ma ööbisin. Sajad narivoodid olid ühes suures telgis teineteise kõrval ja nii ma seal 10 euro eest öö kohta magasin- öösiti sükroonis norskajaid kuulates. Algselt läksin sinna plaaniga jääda üheks ööks, kuid olenemata kõigist ebamugavustest läksid sealsed inimesed mulle nii hinge, et otsustasin seal veeta terve nädala.
Mitmetel kordadel olen sattunud projektidesse mägedes. Antud pilt on tehtud Itaalias, kui läksime vabal päeval peaaegu kogu grupiga mägesid vallutama. Samas projektis kohtasin ka oma praegust elukaaslast.
Kui olin Kreekas vabatahtlik, otsustasime umbes kaheksakesi hääletada end sõprus-ökokülasse. See oli minu esimene hääletamise kogemus, ja üks mu elu kõige eredamaid mälestusi üldse. Meid võttis peale punane kaubik, mille veoosa oli avatud, ja kuhu me siis kaheksakesi proovisime üksteise otsas ära mahtuda. Lisaks kõigele oli seltskond mega, ja loodus otsustas anda meile kõige ilusama päikeseloojangu üldse. Nii me siis sõitsimegi mägede suunas, meri ja päikeseloojang taustaks.
Juba järgmine hääletamise kogemus Kreekas, olles ESC vabatahtlik. Elasin koos kahe kutiga koos telgis, ja nädalavahetusteti proovisime nendega koos alati ühe suure seikluse enda jaoks leida. Avastasin enda jaoks plaanideta reisimise võlu- ainult mina, sõbrad, seljakott ja telk. Kuhu me täpselt jõuda tahtsime ei olnudki nii selge, oluline oli, et meil oleks lõbus.
Autor: Lisette Heitur
Kas lugedes Lisette lugu, hakkas su sees miski kõlama? Tunned, et ka sinus on peidus mõte või unistus, mis ootab elluviimist? Projektikirjutamise laager on just sinu jaoks! Siin saad oma ideed reaalsuseks muuta ja avada ukse põnevatele seiklustele üle Euroopa! Registreeru kohe: www.voruhuub.ee/projektikirjutamise-laager
